The project “70 cotton smocks”  deals with the absorption of values and information noise like mass media, politics, etc. from the surrounding environment that one can either accept or resist. The smock, ordinarily the simplest uniform for medical workers, labs, and couturier ateliers, here signifies certain values and mind patterns one’s subconscious unconsciously absorbs from the environment and takes on in one’s life, slowly losing one’s true self and inner identity. The 70 cotton smocks worn in the performance are hand-dyed one by one in color gradation ranging from white to dark purple. Monochrome color gradation refers to the purest, balanced form of self (white), while the dark purple refers to the self completely absorbed and overwhelmed by surrounding information noise. The artist went through a time-consuming hand-dyeing process, hence looking within while taking off an imaginary smock herself.

***

70 puuvillast kitlit” on mitme alatooniga projekt. Selles on põimunud nostalgia, mälestused, stereotüüpsed mõttemallid ja minu isiklikud vaated elu olemusele. Projekti materiaalseks väljenduseks on 70 eraldi ja käsitsi värvitud puuvillast kitlit monokroomses gradatsioonis valgest küllastund tumedaima toonini. Kvantitatiivne hulk 70 tuleneb sisemisest kindlast teadmisest ega ole kuidagi seotud varasemate kunstimaailma sarnaste pealkirjaga projektidega.

Esimene impulss just kitli kui vormi kasutamiseks tuleneb nostalgiast. Minu jaoks meenutab kittel lapsepõlve, mil mu vanaema kitleid igapäevaselt kandis. Aeg, ühiskond, arusaamad ja võimalused on muutunud ning varasemalt laialt kasutusel olnud kittel on kõige taustal unustusehõlma vajunud. Kui aga mõelda kitli üldisemale ideele ja funktsioonile, siis on see lihtsaim vormirõivas laborites, medistsiiniasutustes, aga ka kõrgmoemajade ateljeedes ning lähtudes sellest, võetakse kitlit selga pannes endale roll, millega sellega kaasnevad teatud vaated ning positsioon ühiskonnas.

Projektis “70 puuvillast kitlit” lähtungi rolli ja mõttemallide omastamise kontseptsioonist ning kittel kui objekt ise sümboliseerib ümbruskonnast tulevaid mõttevorme, väärtushinnanguid ja igapäevast infomüra, millest me end nii tahtlikult kui ka tahtmatult end mõjutada laseme.

Projekti esialgne idee tekkis siis, kui elasin ja õppisin Taanis, kus kohalikku keelt oskamata voolas minust mööda suur hulk igapäeva müra ja infot, mis samal ajal Eestis oleks pidevalt hinge kraapinud,  ärritanud ja mõttetutesse diskussioonidesse kiskunud. Ma ei saanud aru, mis toimus kohalikus poliitikas või kollaste väljaannete lehekülgedel. Mitte samastumine poolt või vastuolijatega jättis palju rohkem ruumi neile asjadele, millega tõeliselt tegeleda soovisin – mina, mu lähedased, eriala ja looming. Ma ei taha mitte kuidagi väita, et peaksime silmaklapid peas ja kõrvad kinni kulgema või egositlikult vaid endale keskenduma. Pigem leidma tasakaalu, et rahulikult zen printsiibi kohaselt elul voolata ja kulgeda lasta ning seda lihtsalt kõrvalt, samastumata jälgida.

Projekti monokroomne värvigratadsioon sümboliseerib isiku teadvust ja mõtteid – kui palju on selles tasakaalus ja puhast mina olemist (valge, heledaim toon) või kui palju on üle võetud ümberringi toimuvaid mõttevorme, mis indiviidi sügavama mina lõpuks täielikult lämmatavad (tume, mustjas küllastunud toon). Samas peaks alati jäätma teadmine, et kogu surutise alt on võimalik välja astuda nagu kittel seljast võtta. Enese taasleidmine saab minu arvates toimuda läbi isikliku kasvu ja teadvuse arengu ning nii oli ka minu meditatiivne värvimisprotsess aktiivselt seotud sama “kitli seljast heitmisega”.