Quo Vadis, World of Fashion?

Essay "Quo Vadis, World of Fashion?", first published by Eesti Ekspress on 8th of January 2020.

Veidi rohkem kui üheksa aastat tagasi kirjutasin essee moest, mis on kaotanud hinge. Olin siis värskelt moemaailma telgitagustest naasnud ning süda karjus millegi sügavama ja mõtestatuma järele. Peaaegu kümnend on möödunud, aga lood ei ole paremad: moekarussell ei pöörle enam ammu loovuse ja kunsti teljel, vaid on väikeste vurridena lahustunud suurkontsernide, influencer’ite, drop’ide, tossude ja kliimakriisi vahele, sihiks ikka rohkem, suuremaks, kiiremini!

Aga kui palju? Kui suureks? Kui kiiresti? Elame hetkes, kus ­üldine heaolu seis on parem kui kunagi varem ajaloos ja kõik justkui peaksid saama endale kõike lubada. Samas hoiatavad uuringud, et digirevolutsiooniga üles kasvanud noored on esimesed, kes keskkonna kvaliteedi, vaimsete häirete ja kliimamuutuste tõttu võivad olla lühema elueaga kui nende vanemad. Hoolimata sellest, et sotsiaalmeedia pakub sõnavabadust, majanduskasv jõukust ning moepoodlemine kliki kaugusel olevat preemiat ja hingetäitvat ampsu. Aga kas ikka pakub? Talupojamõistusest lähtudes – kas valmisroog saab pakkuda midagi sellist, mida koostisosades ei ole?

The New York Timesi moetoimetaja ­Vanessa Friedman kirjutas juba 2014. aastal, et moelavad ei paku mitte midagi uut ja kõik on vana kordus. Ajakiri Style Zeitgeist vastas, et mis sa, hea hing, siis tahad saada – selline ongi masside maitse ja kirjatähtede tundmine ei pane veel inimesi Tolstoid mõistma. Moegurmaanide lemmikud Raf Simons ja Alber Elbaz lahkusid tempo ja hingetuse pärast oma ametikohtadelt ning moemaailm deklareeris – süsteem on katki!

Seejärel lahvatas moetaevas nähtus nimega Vetements (pr k riided). Bränd, mis lubas raputada ­iganenud süsteemi ning tõi Pariisi tänavatele meile tuttava 90. aastate Tallinna Kadaka turu moe. Teate küll: tossud, dressid, nokatsid ja ossid. Kõik ahhetasid ja noh, ise oled rumal, kui sa varem ei osanud kavandada ja müüa 230 ­eurot maksvat kollast DHLi logoga sär­ki… Algas kolemoe ajastu. Tõsi, ­nor­mcore oli meid vaikselt harjutanud natuke kentsakate stiilinäidetega ja Chanel oli juba 2014. aastal esitlenud ennenägematut kombot – tosse koos haute couture-kleitidega. Kuid sellist tänavamoe hullust ei osanud vist keegi ­oodata. Kõik, mis varem tundus imelik, oli nüüd haip. Ja lihtsalt infoks – kust tulevad need suured sulejoped, mis praegu kõigil seljas on? Ikka sealtsamast, 2016. aasta algusest.

Nii ongi mood kui selline muutunud halliks pehmeks vorstiks, mis vahel ehk pakub värskeid mikro­trende, kuid üldises plaanis vormib varasematest andmetest algoritmide kaudu uue pähe seda, mida juba varem tarbinud oleme.

Aga niimoodi korrates ja korrates kulub essents täielikult, uut hingamist ei ole ning tulemuseks on „premium ­mediocre“ – luksusmuljega masstoodang, kus pole vahet, kas kaupa pakub haibitud pusade ja tossudega tänavamoemärk või­ ­vintage-leidudest inspireeritud Gucci. Vahel laval 119 komplekti näitav tuhast tõusnud Itaalia mega­bränd isegi ei pinguta midagi kureerima või valikut tegema – kõik on saadaval, kõigile, ja kõik ostetakse nagunii ära. On tunne, justkui sööks kanapihve, mis koosnevad 62 protsendi ulatuses tsentrifuugitud hakk­massist ja kuivikupurust. Täidab, aga ei toida; kõht jääb tühjaks, meel ärevaks. Tühi veresuhkrulaks.

Kunsttükk pole aga mitte sisus, vaid nimetamises, nagu seda teevad imelapsed Demna Gvasalia ja Virgil Aboh – mitte kopeerimine, vaid „hommage“, „tribuut“, „tsiteerimine“. Samad vormid on igal uuel korral kaetud järjest suuremate logodega, mis karjuvad kõvasti oma nime, ent sisuliselt on tühjad nagu masstootmisõmblejate taskud.

Tavaline mantra – kiirmoebrändid, kapitalism ja kasv. Aga õnn? Kus on õnn? Telliskivi kirbuturul kuulsin kord pealt tigedat turtsatust: „Ma vihkan oma riideid!“ See tegi mind nõutuks – miks, armas neiu, sa neid siis ostad? Kas suhtumine oleks teine, kui päriselt jõuaks kohale, kui palju ressursse läheb ühe toote riidekappi jõudmiseks ja et keskmine 4–7 kandmiskorda on selgelt liiga vähe? Kogu tooraine kasvatamine, materjal, disain, konstrueerimine, näidised, juurdelõikus, õmblemine, pakend, bränding, turundus, transport, logistika, müük, maksud! Ma ei saa aru, kuidas saab üks T-­särk maksta ainult 3 või isegi 30 eurot.

Teine kord kangamessil jäi aga kõrvu vestlus, kus agent nentis, et dollar tõuseb, euro tõuseb, kanga­hinnad tõusevad, tööjõukulud tõusevad, aga lõpptarbija ootab seejuures aina odavamat toodet. Kas pole huvitav paradoks, et ajastu peaks pakkuma erilisi personaalseid asju, samal ajal eeldades, et need lähevad aina soodsamaks? See on nagu meem kombinatsioonist kiire-soodne-kvaliteetne – need kolm tingimust ei saa olla ühel ajal täidetud. Kui aga on, siis keegi kuskil kannatab… Mulle meenub dokfilm „Human“, kus üks ­India massmoeõmbleja räägib oma argipäevast: 

„Kui meil mitte midagi süüa ei ole, siis lähme rotiurgudesse riisiteri otsima. Ja ma alati leian paar tera.“ ROTI­URUST. Alati. Leian. PAAR. Tera.

Eelmisel aastal Inditexi sustaina­bility juhi ettekannet kuulates selgus aga üllatav fakt – probleemiks ei ole mitte ettevõtete miljonite kaupa ületoodetud rõivad, vaid hoopis disainerid, kes ei kavanda piisavalt lihtsalt laiali lammutatavaid riideid! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda! Kui mina konstrueerimist õppisin, söövitati rakumällu lause „Konstruktori vastutus lõppeb siis, kui toode on prügimäel!“. See tähendas, et aastate pärast. Aga mitte enam täna! Ringmajandus ja taaskasutamine kõlasid nagu rohepesu, mille eesmärk on materjali võimalikult vähe aega tarbija käes hoida ja võimalikult mitmeid kordi uuesti müüa. Minu tagasihoidliku küsimuse peale, aga miks te ei tooda vähem, sain vastuseks käelaiutuse: „But we’re company!“. See lause ütlebki kõik. Seni, kuni ettevõtete siht on hoolimatu kasv, ei muutu midagi. Süsinikukvoodid küll pesevad südametunnistust puhtamaks, kuid „päris CO2-neutraalne oleks tegevus vaid siis, kui me selle lõpetaksime“, nentis hiljuti Gucci tegevjuht.

Aga kuhu edasi? Paratamatus on see, et tuleb piirata – nii kogust kui tempot. Maa ei kasva ja planeeti „B“ pole. Inimloomusele üksik­­indiviidi tasemel oleks see ilmselt raske, kuid ühiste globaalsete toimivate kokkulepetega võib-olla võimalik. Kujutage ette, et kogutud andmete alusel on asukohapõhiselt välja arvutatud optimaalne rõivaste vajadus ning saate aasta algul vihiku talongidega, mitu ühikut võite osta – paari pükse, kleidi, pesu, jalanõud. Ja kui ma pükse ei kanna? Meenub suur roheline talongilina, kui kuueaastaselt imikust venna talongidega poest lisapudelit piima ei saanud, viina aga küll. Sarnane piiratud tootmismäär kehtiks ka tootjatele, range kvaliteedi ja kauakestvuse nõudega.

Nüüd ja kohe tuleb aga üle saada häbitundest kanda ühte rõivast tihedalt ja korduvalt. See on täiesti okei! Mul näiteks on oma 2013. aasta kollektsioonist üks kleit, mida olen 6 aastat kandnud vähemalt 2 korda nädalas, seega vähemalt 6 x 52 x 2 = 624 korda. Uskuge, see teeb hea tunde, nii kehale kui vaimule! 

Nii et võib-olla ongi just raamid, mitte piiritu vabadus, aluseks targematele valikutele ja arengule; hingestatud loovusele ja väärtusliku sisuga moeloomingule. Nagu üks autentne tummine mahepuljong, täis mineraale, maitset ja potentsiaali toitvaks kõhutäieks! 

Your Cart is Empty